Mõni aeg tagasi lipsas uudistest läbi teade, et Rootsis keelas kohus Volvo XC60 reklaamimisel selle nimetamise maailma turvalisimaks crossoveriks. Tõsi muidugi on, et viimastel aastatel on just Volvost tulnud mitmeid uusi lahendusi autode turvalisuse alal, seda eeskätt elektroonika valdkonnast. XC60 peaks Volvo pressiteate kohaselt olema nende turvalisim auto, vähemalt seni kuni turule jõuab juba veelgi edasiarenenum uue põlvkonna S60.
Kuid just ülalmainitud kohtuasi aga intrigeeris XC60t proovima. Etteruttavalt tuleb öelda, et kuigi ka proovisõiduauto varustusse kuulus tõepoolest see City Safety süsteem, mis kiirustel kuni 30 kilomeetrit tunnis suudab auto tagant otsasõidu vältimiseks selle iseseisvalt seisma pidurdada, jäin seekord uskuma tarkade inimeste kinnitust, et see töötab. Elektroonikat ei maksa ju iial lõpuni usaldada ning lõppude lõpuks on juht ikka see, kes auto eest vastutab. Pealegi polnud ohutut testipolügooni hoobilt võtta ja triipudega uhiuue auto värvil ei thtnud samuti riskida. Süsteemi enda mõte seisneb lihtsas asjaolus, et Volvo uuringute kohaselt juhtub enamik õnnetusi linnades ning seda just kiirustel alla 30 kilomeetri tunnis. Ehk siis teisiti öeldes on tüüpiline kokkupõrge tingitud pigem tähelepanu hajumisest kuskil ummikus seistes kui maanteel rallides juhitavuse kaotamisest. Kuna aga tänapäeva tehnoloogia juba niikaugele arenenud, et radarid suudavad läheneva objekti tuvastada ning pidurisüsteemi iseseisvalt aktiveerida. Teisalt on City Safetyga autole võimalik tagant vabalt sisse sõita, sest kiire läheneja eest see iseseisvalt eest hüppama ei hakka.
XC60 oli esimeseks mudeliks mis kannab viimastele Volvodele iseloomulikku disainistiili, olles oma põhikonkurentdest Audi Q5, BMW X3 ja GLK-klassi Mercedesest oluliselt ilmekam. Tänu pikaksvenitatud tagatuledele ning nendes kasutatavatele LEDidele näeb see videvikus või juba päris pimedas eriti efektne välja. Kuigi kõrvaltvaadates näeb auto ehk isegi pisut kühmusolevana välja, elab originaalne voolav disain kindlasti veel aastaid, kui hakkab vananenuna või igavana välja paistma. Muide, huvitava nüansina võiks ära mainida Steve Mattini juhitud meeskonna mõte paigaldada trapetsikujulise esivõre keskele oluliselt suurem logo, mis paistaks eessõitva auto juhile tahavaatepeeglist paremini kätte. Ehk „ettevaatust – Volvo tuleb“-tüüpi esivõre.
Omamoodi rahulikult ja väärikalt mõjub aga sõitjateruum. Kuigi idee poolest võiks crossoverilt ju oodata ka pisut tõsisemaid maastikuomadusi, siis antud juhul vihjab juba sõiduautolik interjöör selgelt sihtotstarbelisest suunitlusest asfaltteedele. Päris mõnusalt lihtne on näidikuplokk, mis sisaldab küll vaid spido- ja odomeetrit, kuid nende sisse saab kuvada mitmeid muid näite, mida aga juht tarvilikuks arvab pidada. Erinevalt viimase aja trendidest roolirataste vallas on XC60 oma lihtne ja isegi minimalistlik, kuid põhiline – raadio ja püsikiirushoidiku jms juhtimine - on täiesti olemas.
Proovisõiduautoks oli sel korral diiselmootoriga nelikveoline XC60 D5. Selle viiesilindrilise mootori töömahuks on 2,4 liitrit, võimsus 205 hobujõudu ning pöördemomendiks 420 Nm. Sooritusvõimet justkui oleks, kuid samamoodi jätkub ka kaalu, tühimassiks öeldakse tehnilistes andmetes olevat 1 827 kilogrammi. Seega ei mõju auto just eriti sportlikult, kuid mugava kulgemise ja piisavad möödumised maanteel on tagatud. Kuna XC60 loomisel panustati peaasjalikult linna- ja maanteedele, siis kõval kattel liikudes ei saa sõiduomadustele küll midagi ette heita. Teisalt ka künklikel ja kurvilistel külavaheteedel tunneb küll sõiduautost enam raputamist, kuid siiski täiesti sõidetaval tasemel. Päris mutta uputamist ei hakanud katsetama, kuigi nelikveoline, võib selline asi linnamehele siiski üle jõu käia. Ühe positiivse omadusena võiks aga välja tuua kere väikest kallet kiiremates kurvides. Kuigi tegu pole päris luksusautoga, siis sõidu üldine mugavus on siiski tugevalt üle keskmise. Seda ka sees istudes. Nagu ülalpool juba mainitud mõjub interjöör rahulikult ja väärikalt, isteasendi reguleerimisel leiab endale mugava seade nii pikk kui lühike juht.
Kui auto futuristlik disaini mõjub väljanägemisele positiivselt, siis selline taha tõusva küljejoone puhul on ka üks tugev miinus – tavaliselt tagumisel istmel reisivad lapsed, eriti just turvatoolis väikelapsed väljas toimuvast suurt osa ei saa, sest aknad on lihtsalt nii kõrged. XC60 lisavarustuses on küll klaasist panoraamkatus, kuid see ei paku „fun“-i täie raha eest.
Veel mõned tähtsamad positsioonid tehniliste andmete tabelist. Volvo XC60 pikkuseks öeldakse 4 627, laiuseks 1 888, kõrguseks 1 713 ning teljevaheks 2 815 millimeetrit. Rööbe ees 1 632 ning taga 1 586 millimeetrit. Täisringi diameetriks vajab sõiduk 11,9 meetrit. Pakiruumi maht 495 liitrit. Automaatkastiga (proovisõiduauto) XC60 D5 suudab paigalt kuni 100 km/h kiirendada 8,9 sekundiga ning tippkiirus küünib 205 km/h. Kel ülaltoodust väheseks kipub jääma võib visata pilgu 285hobujõulise tippversiooni T6 AWD poole mille 0 – 100 km/h kiirenduseks kulub 7,5 sekundit, kuigi tippkiirus 210 km/h pole just märkimisväärselt kõrgem.
Diisli eelis seisneb mõistagi madalamas kütusekulus. D5 peaks linnasõidul toime tulema 10,1; maanteel 6,1 ning kombineeritud tsüklis 7,5 liitriga saja kilomeetri kohta. Huvitaval kombel kõikus maanteel sõites hetke kütusekulu märgatavalt, näiteks Tallinnast Tartusse sõites umbes 6,5 ümber, tagasi tulles aga liitri võrra enama kandis. Manuaalkastiga masinal on kulu aga veidi väiksem.
XC60 D5 hinnakiri ütleb odavaimaks modifikatsiooniks 625 000 ja kalleimaks 697 000 krooni. Muide, kõige odavam XC60 on kütusesäästlikum DRIVe maksumusega 531 000 ning kõige kallim mõistagi tippversioon T6 hinnaga 706 000 krooni. Seega odavate kilda kõnealune Volvo ei kuulu.
XC60 teema kokkuvõtmiseks võib nentida, et korraliku premium-segmendi masinana pakub Volvo crossover head ja mugavat, piisavalt dünaamilist sõitu, kuid massidesse see tänu oma hinnale ei jõua. Aga kel raha rohkem ja huvi sarnase auto vastu olemas, siis oleks selline igati arvestatav variant.
