Viimastel aastatel on kütuse säästmine tähtsaks teemaks kõigi endast lugupidavate autofirmade seas. Ühest küljest soovitakse promoda oma rohelist mõtteviisi, teisalt pole kindlasti ühelgi autoomanikul midagi selle vastu, kui lisaks ümbritseva keskkonna väiksemale saastamisel tanklast välja sõites mõned lisakroonid tasku või pangakontole jäävad.
Kui esimeste sammudena keskkonnasõbralikuma mõttelaadi tutvustamisel anti välja pressiteateid stiilis ”Kasutame rohkem päevavalgust” ja „Hoiame kokku ventileerimiskuludelt”, siis üsna kähku jõuti sealt ka tegelike tegudeni, ehk siis juba autode juurde ning seda mitte tootmise vaid tarbimise seisukohast lähtudes.
Jaapanlased on siiani põhiliselt panustanud hübriidtehnoloogiasse. Kuid sellel on ka üks suur puudus, mis käesoleval ajal juba üha teravamalt esile kerkib: akud on keerulised ja kallid osad. Nende tootmiseks vajatakse haruldasi muldmetalle, nõudlus mille järele on kiiresti kerkimas. See omakorda viib nende hinna ja seega kogu auto hinna kasvuni.
Samas peitub võimalusi mujalgi. Kütuse kokkuhoiuga on nagu enamike asjadega – kui teemasse korralikult süveneda, siis kohti kust üht-teist kärpida kannatab leidub ikka. Võib alustada kasvõi rehvidega ning lõpetada käigukastis kasutatavate määrdeõlidega.
Volvo on valinud just viimase tee. Tõsi, investeeritud on palju ka elektriautodesse, kuid hetkel on olemas testiprototüübid ning seeriamudelid alles tulevad.
Esimest korda näidati Volvo ökonoomsemad mudelid väljas 2008. aasta Pariisi autonäitusel. Koondati need eraldi DRIVe alambrändi alla ning tänaseks on need ilusasti tootmissegi jõudnud. Esimestena pakuti DRIVe tehnoloogiat mõistagi väiksematele mudelitele C30, S40 ja V50.
Sel nädalal jõudis Eestisse juba suurem DRIVe esindaja – universaal V70.
Kui nüüd V70st üldiselt rääkima hakata, siis tegelikult ega suurt midagi öelda polegi – tegu on tuntud headuses universaaliga, ka DRIVe ei jää milleski alla teistele omasugustele.
Universaalkerega Volvosid on toodetud juba aastast 1953. Algsetest lihtsalt suure mahutavusega sõidukitele on aegade möödudes lisandunud juurde ohtralt turvalisust ja mugavust. Ruumikus aga pole kuskile kadunud. Põhjamaiste inimeste loodud auto sobib väga hästi meie kliimasse – läheb kiiresti soojaks ning tuleb konarustega teel hästi toime.
V70 on hästi juhitav ja vaikne. Hea sõiduasendi leidmisega eriti probleeme pole, sest istmeid on mitutpidi võimalik reguleerida, sama kehtib ka rooli kohta. Samas on kõik nupud ja valitsad arusaadavalt funktsioonide kaupa grupeeritud, seega ühest autost teise hüpates saab Volvo V70s kenasti hakkama. Mahutavusest pole mõtet rääkidagi, see on esmaklassiline. Pagasi käitlemisel on kahtlemata abiks elektri toel avanev-sulguv luuk. Mõeldud on ka suuremate esemete vedamisele - gabariidituled kere külgedel täidavad lisaülesandena täiendavate piduritulede funktsiooni, juhul kui pagas on nii suur, et juht peab sõidu ajaks tagaluugi pooleldi avatud asendisse fikseerima. Parandamaks juhi vaadet taha on akna klaaspind muudetud võimalikult suureks ja allaulatuvaks.
Kui nüüd tulla DRIVe modifikatsiooni juurde, siis juhitavusel ja ugavuselt võrreldes tavalise V70 mingit vahet pole. Tehnilisi andmeid vaadates on selgelt näha, kust selle juures kütuse kokkuhoid saavutatakse. Siinkohal tuleks üldse rääkida kõigepealt sellest, mille poolest DRIVe mudelid tavalistest Volvodest erinevad. Kõigepealt madala veeretakistusega rehvid, seejärel väiksema tuuletakistusega aerodünaamika ning 10 millimeetri võrra madalam kliirens.
Ka moderniseeriti transmissioonisüsteemi ning muudeti ülekandearve. Vedelamast õlist me juba rääkisime. Uued häälestused saavad roolisüsteem ning mootori juhtimiselektroonika. Näidikutepaneelile ilmus indikaator, mis annab juhile märku käiguvahetuse vajadusest tagamaks kõige ökonoomsem sõidurežiim. Ehk teiste sõnadega – auto on varustatud kuuekäigulise manuaalkastiga.
Põhilised erinevused hakkavad siiski silma mootoriruumis, kuhu pakutakse valiku kõige „lahjemat” diislit. Kui muidu nii bensiinimootoritest kui diislitest kõige väiksema töömahuga kaheliitrised agregaadid, siis DRIVe-le pakutakse 1,6liitrist. Võimsust on sel 109 hobujõu jagu, pöördemomenti 240 Nm. Viimane näitaja ületab tegelikult kõige väiksema bensiinimootori oma. Lõppkokkuvõttes võibki nentida, et DRIVe versiooni dünaamilistel omadustel pole häda midagi. Sportauoks just ei kõlba, kuid muidu kulgemiseks piisab täiesti.
Mis aga puudutab kütuse kulu, siis DRIVe V70-le pole midagi vastu panna ka enamikel väikeautodel. Keskmiseks kütusekuluks pakutakse tehnilistes andmetes 4,5 liitrit saja kilometi kohta, mis tundub isegi üsna reaalne või sellele lähedane tulemus. Linnasõidul on muidugi väga kerge ka kaugelt üle kümne liitri hetkekuluks infotabloole saada, kuid teadmine, et sõidad ökoautoga jätab midagi alateadvusesse ning sunnib vaiksemalt sõita. Miks ütlen reaalse lähedane? Paraku on nii, et kõik sellised mõõtmised toimuvad ideaaltingimustes. Külm ilm, sadav lubi, lumevaalud maanteel ning kühmud linnas ideaaltingimuste hulka ei kvalifitseeru. Suvel ja ilusa ilmaga on näitajad kindlasti paremad. Kuigi, ega talvelgi nuriseda saa – tegu on vaieldamatult ökonoomse sõidukiga.
Mõned strateegilisemad andmed: pikkus 4 823, laius 1 907, kõrgus 1 540 ning telgede vahe 2 816 millimeetrit. Kliirens 151 ühikut, pöördediameeter 11,7 meetrit. Tühimass olenevalt modifikatsioonist 1 567 kuni 1 803 kilogrammi, täismass vastavalt 2 180 kuni 2 410 ühikut. Kütusepaagi maht 70 liitrit, seega paagitäiega suudaks auto maha sõita üle 1 500 kilomeetri. Aerodünaamiline takistustegur 0,29.
Minimaalne pagasiruumi maht 555 liitrit, seda on võimalik suurendada kuni 1 600 liitrini. Autosse laaditavad esemed võivad olla kuni 1 878 millimeetrit pikad.
Volvo V70 DRIVe teema kokkuvõtteks võib nentida, et automaailm on liikumas madalama kuludega liiklusvahendite suunas. Kui selline mõte, et foori tagant ei pea ilmtingimata esimesena minema sprintima on vastuvõetav, siis kõlbaks Volvo DRIVe-seeria poole kiigata küll.
