Nissanil polnud pikki aastaid mudelivalikus ühtki korralikku keskmist mõõtu kaubikut. Läinud aasta alguses presenteeriti uut NV200, mis Jaapanis ka kiirelt turule toodi, Euroopasse jõudis auto läinud aasta keskel, Põhjamaadesse veelgi hiljem ning nagu Eesti automaailma mõistes juba kord pärapõrgu on, siis viimaks vurab esimene selline juba meiegi teedel.
Huvitaval kombel ei või NV200 puhul rääkida ühistest joontest ühegi Renault mudeliga, kuigi ettevõtteid seob ju allianssi-side ning teised tarbesõidukid on justkui ühe vitsaga löödud. Teisalt võib aga rõõmuga nentida, et ega kõik autod peagi ühesugused välja nägema, täiendavat vaheldust tänavaile tuleb rõõmuga tervitada.
Nissan NV200 puhul tuleb kohe ära mainida, et tegelikult on auto mõeldud siiski ikkagi kaubikuks, istmed muudavad selle pigem selliseks universaalsemaks variandiks, millega on võimalik vajadusel kaupa kaupa, vajadusel inimesi vedada. Tõsi, olemas on ka enam mugavusi pakkuv sõiduautolik modifikatsioon, kuid seda siinmail veel olemas pole. Proovisõidetud masinal paistis salongist üsna palju katmata plekkosi, mis viitabki kompromissidele mugavuse, funktsionaalsuse ja muidugi ka hinna osas.
Siiski oleks vale väita, et nö vahepealne NV200 ei kõlba ei kauba ega inimeste transpordiks. Istmeid on võimalik kokku pakkida ja eest ära tõsta, 1,5liitrine diiselmootor on piisavalt vaikne, auto enda manööverdusvõime üsna hea ja juhitavuse üle pole samuti õigust kurta. Teisalt jäävad hinge kriipima plastikust armatuurlaud, ürgaegne cd-mängijaga raadio (paremat, kus navi peal on pole samuti mõtet soetada, sest Nissan pole Eestit veel avastanud) jms. Lühidalt, iga nurga alt paistab vastu soov masina hinda võimalikult madalal hoida. Teisalt jälle tuleb nentida, et NV200 polegi ju esindusauto, millega õhtuti teatrisse sõita. Aga küla simmanile kärutada kõlbab küll. Pealegi ruumi on laialt, seega võib naabridki punti võtta.
Tänu sellele, et konkreetse NV200 puhul oli tegu pigem istmetega kaubikuga kui mahtuniversaaliga, siis puudusid selle varustusest ka mitmed tänapäeval juba üsna igapäevaseks muutunud pisiasjad nagu näiteks püsikiirushoidik, millest pikematel maanteesõitudel paratamatult puudust tunneb. Samas, tagurduskaamera on olemas, see on toodud näidikupaneelile, kuid paraku on nii tilluke, et selle järgi manööverdamist küll soovitada ei julge.
Kuid igal asjal on ju ikkagi kaks otsa ning kuigi juba NV200 hind dikteerib teatavad puudused näeb auto ise täitsa OK välja. Üldist kandilisust aitavad vähendada küljele kergelt muhklikud tagatuled ning leebenäoline ninaosa. Kummalisel kombel on autole paigaldatud üsna väikesed rattad.
Auto sisemusse mahutati kolme ritta seitse istekohta. Kusjuures tagumised kaks, mis tavaliselt sellistel puhkudel on pigem sümboolsed hädaabivahendid on siin täiesti kõlblikud ka pikemaks sõiduks. Jalaruumi on piisavalt mõlemas tagumises reas, samas võiks esimesed istmed tsipa rohkem taha ulatuda. Samas tuleks eraldi ära märkida mugavat juhi jalgade toetamist: nii ukse kui kesktunneli pool on disainitud just sellise nurga all, et jalgadel on sinna väga mõnus toetada. See on väga oluline eriti just siis kui on vaja pikki vahemaid läbida. Teisalt meenutavad tagumised küljeaknad omamoodi kitsaid laskeavasid, kuid ka selle eripära võlgneb NV200 ilmselt oma päritolule. Teisalt tõdeme, et lisaks inimetele mahub autosse ka arvestatav kogus pagasit.
Nagu ülalpool juba mainitud on NV200 päris hea sõita. Teel püsib see suhteliselt kitsa ka kõrge auto kohta täitsa hästi ning ka tugevamad puhangud küljelt ei sunni sõidutrajektoori muutuma, rool on konkreetne ning tunnetus hea. Ka äkkpidurdamisel on hoobilt selge, kus auto enam-vähem pidama saab. Vedrustus võiks ehk olla pisut pehmem, kuid arvestades 771kilogrammist kandevõimet on see normaalne. Konkreetsel modifikatsioonil kostab mootori- ja tuulemüra üsna hästi salongi ära ning see on kindlasti üks nüanss, mis vajaks tähelepanu.
NV200 standard- ja lisavarustusse kuulub terve hulk sõiduautole iseloomulikke funktsioone, nagu Nissani „nutikas süütevõti”, elektriaknad ja ESP. Ohutust suurendavas standardvarustuses on nii blokeerumisvastased pidurid koos hädapidurdusassistendiga (BA) kui ka elektrooniline pidurdusjõu jaotussüsteem (EBD). Ka juhi ja kõrvalistuja turvapadi on olemas kõigil mudelitel, külgmisi turvapatju saab valida lisavarustusena.
Jalakäijate ohutusele mõeldes on kasutusele võetud energiat neelava konstruktsiooniga mootorikate, mis on valmistatud spetsiaalsetest kokkupõrkeenergiat summutavatest materjalidest.
Nissani pressiteates rõhutatakse, et NV200 ülalpidamiskulud peaksid olema väikesed. Kuidas see praktikas avaldub, sõltub juba muidugi üsna palju kasutajatest, kuid nädalavahetuse keskmiseks kütusekuluks 1,5liitrisel diiselmootoril nii linnas kui maanteel sõites (enamuses sellest 110 km/h tsoonis) jäi pardakompuutri arvutuste kohaselt 6,4 liitri juurde saja kilomeetri kohta. 85Hobujõuline mootor pakkus korralikku tõmmet – foori tagant päästes pole mingit kartust tagantulijatele jalgu jääda.
Kuna Nissan NV200 meil ametlikult veel müügil pole, siis ei ole hetkel edasi anda ka selle hindu ja lisavarutuste nimekirja. Üldiselt võiks sellisele modifikatsioonile, millega proovisõitu tehtud sai, panna üldhindeks korraliku 3+, sest kaubaveo jaoks poleks istmeid ju üldse vaja ja reisijateveoks tuleks võtta pigem spetsiaalne versioon. Nentigem aga, et enamus selliseid kombineeritud asju kaotavad oma väärtusest rohkem kui juurde saavad.
Siiski, vaatamata mitmetele puudustele oli NV200 päris mõnus sõita. Selline kompromissvariant sobiks ilmselt pigem kas maainimestele või väikeettevõtjatele, kel hommikul ja õhtul vaja inimesi, päeval aga asju vedada.
Antagu siinkohal andeks ka fotode vähene arv, sest ülemäärane suvekuumus on mõjunud sedakorda nõndaviisi, et õige juhe, millega fotod kaamerast kätte saadakse, jäi koju ning reklaamid kiirest mobiilsest internetist on osutunud pehmelt öeldes tegelikkusele mittevastavateks.
